Ise enda deemonitest

 Ma olen selline imelik inimene. Ma suudan olla rõõmus või kurb. Teisel hetkel täiesti paanikas. Ma suudan mõelda, et ma olen faking paks ning teisel hetkel õgida. Seda vist nimetatakse bipolaarsuseks? Ei, ma ei ole kunagi käinud psühholoogil või psühhiaatri juures, sest eestis on sellist asja raske saada. Kui tahad nii väga, siis pead minema hullumaja ukse taha ja ütlema, et tahad end ära tappa ja saad abi. Nii ma siis istun siin ja kirjutan enda deemonitest, sest ilmselgelt on mul tähelepanuvajadus. 

 Kord suudan tunda end nii üksikuna, ei suuda hoida end vaos, nutan õhtul voodis, enne magama minekut. Kui tunnen, et mitte kedagi ei huvita mida teen, vihkan ennast, sest söön rohkem kui vaja ja igasugust sitta, siis nutan jälle õhtul voodis, kui olen tema juures, siis soovin, et oleksin üksi kodus, et saaksin õhtul voodis nutta. 

 Vahel ma tunnen, et ma pean nutma, avastan, et pole ammu nutnud.

 See kehakaalu jura on jube, kui ma saaks siis ma lõikaks kõik rasva välja, kui mulle antakse üks soov, siis sooviks seda, et oleksin skinny. Aastatega on suht palju asju pekki läinud ja ma tean kust kõik algas, aga ma ei saa seda kahjuks muuta, kui saaks siis ma kustutaks 2015 aasta lõpu ja 2016 aasta jaanuarist augustini ära. Kui mulle antaks teine soov siis ma sooviks seda. Samas on hea, et asju juhtunud on, elu ju õpetab? 

 Depressioon on jube asi, muidugi pole mulle seda diagnoositud, vaid ma ise siin heast peast panen omale diagnoose. Depressioon, bipolaarsus ja mingi ED versioon, aga seda ma ei tea milline. Mida veel? :).

Bai.